OMGOMGOMG - Ma armastan seda maailma ning eriti just selliseid olukordi!

Juhtum, mida ma ei saaks elu sees unustada...
Armastan maailma selle naljakate ja v2ga "akward" situatsioonide eest ning et just need postiiviselt l6ppevad... Samas on lugu v2ga 6petlik!

Alustasin oma reisi Indiast, kuhu olin varakult juba lennujaama kihutanud, et seal enne lendu veel p66nata. Magasin paar tunnikest ja sain oma check-ini tehtud nii armsalt..
Nimelt kaunis neiu, kes mind seal vastu v6ttis oli v2ga r66mus ja kohe kysis, et millist kohta ma soovin lennukis... Minu vastus oli ikka, et n2eks v2lja ka, oleksin v2ga 6nnelik ja tehtud. :)
Mul olid p2eval ostetud v2ga head marjad turu pealt, pakkusin neid tallegi, vaikselt punastas, nii armas... Ja ma siis v6tsin Indiast lahkumise paberi ISE ja siis ta ytles, et kyll ta mulle k6igest r22gib ja annab. Ma ytlesin, et VERY NICE, VERY NICE! "What is nice!" Muahaha! "Everything is nice!"
Ilmselgelt pole ma juba peaaegu 5.5 kuud lennukiga lennanud ja see oli nii 2rev hetk noo...

L2ksin l2bi k6ikide kontrollide ja immigratsiooni mees oli niiv6rd pahas tujus, ise veel valisin, et just tema j2rjekorras passida..

Taisse maandunud, meeletu! :) SOE!
Ilus lennujaam ja maailm on nii kaunis, magasin lennukis m6nugaa...

Keegi midagi meile ei 8elnud, et mida nyyd tegema peaks ja ma siis kysisin mingilt tibilt seal kuskil nurgas, et noh, et kui ma olen viisavaba 15 p2eva, et kas siis l2hen siia "immigration" j2rjekorda??? Tema muudkui, et jah, aga siia jeps! Ma siis seisin seal umbes 20-30min ja lugesin oma raamatut ja hoidsin ikka oma j2rjekorda, pyydes mitte kedagi vahele lasta, sest trygida meeldis nagu paljudele!

J6udis j2rjekord minuni ja l2ksin siis v2ikese majakese juurde ja kiisusilmad peas vaatasin talle otsa, kuid mind saadeti MINEMA! Sina pead tegema viisa! Noh jah, eks ma siis teen, kyll aga m6tlesin, et mida see v2lisministeerium meil valetab, et ytleb kodukal, et 15 p2eva on viisavaba Eesti kodanikule! Aga eks ma teen siis viisa 2ra noo..

K6ndisin kibedal sammul k6igist j2rjekorrast m88da v2ltides neid ylenaeratavaid pilke s6numiga : "Loll, t6mba jah uttu ja tee endale viisa!" :(

Jalutasin "Visa on Arrival" juurde ning m2rkasin, et "Visa Fee 1000B" - mis t2henab, et ma pean maksma 25 eurtsi umbes viisa eest. Noh okei, eks ma siis maksan. Mis aga selgus?
Kel raha pole, olen mina! Muaahha! M6tlesin ma...

Kysisin, et kas see k6ik ikka t6ele vastab ja ma ei uskunud, et see t6esti nii on! Ma olen rahvusvahelisel alal, aga Taisse ma ei p22se, hmmm.. Nad soovitasid mul kohe minna infosse ja kysida sealt abi, nt lennukompaniilt mu pagas kysida, et sealt pangakaart k2tte saada ja siis raha v2lja v6tta!

Seadsingi oma sammud m6nusalt infosse, kus istus kyllaltki kena neiu r66msalt toolil(sukad olid katki ja jalad pepu all toolil) ning kohe valmis mind aitama. Selgitasin siis olukorda, kus mul on raha suures pagasis teisel pool seina ning et mul muid v6imalusi pole raha saamiseks ju, s6ber(CS), kes elab teisel pool linna, number on mul olemas.

Helistas kohe IndiGo lennufirmale(kelle kaudu ma lendasin!) ja neid ta k2tte ei saanud.
Uuris veel mitu korda, et miks ma raha sinna j2tsin ja miks ma ei saa ikka oma s6brale helistada. L6puks paiskasin v2lja, et ta pole nii hea s6ber!

Ja siis ta ytles need kuldsed s6nad:
"There is NOTHING I can DO!
IF you do not have money and you do not your friend number!"
Ma vastu : "I know my friend number, but I will not ask him to come here!"
"Okay, then I cant do anything for you!" vastas mulle.

L2ksin vahepeal v6tsin viisapaberi ning hakkasin ma seda t2itma, tema samal ajal proovis veel k2tte saada kallist lennufirma t88tajat...

"If you dont know, you dont have money, you do not know and have no money... I cant do anything!", lausus ta uuesti!
Ma t2iega naersin omaette, et kuidas selline neiu saab siin yldse t88tada ja kuidas mu "suurep2rane Tai alguse sai - lihtsalt mingi naine mulle ytleb, et kahjuks siia j22tegi v? :D :D

L2ksin vett v6tma ning tagasitulles mulises ta p2ris pikalt minu juuresolekul oma kutiga(vist) ning minust ka r22kis - alati siin v2lismaal ytlevad ju : "Foreigner"! Muahaha! Olen ikka nii staar, et kogu aeg r22gitakse... Ootasin ja kysisin vahepeal, et kas ta saab mind yldse enam aidata, et ma v6in mujalt ka abi otsida ju. Aga jah, ootama ma pidin, tal oli mulle yllatus!!!

OOYEAHHH!!! Yllatus tuligi...
Saabus ammuoodatud IndiGo lennufirma t88taja, kes peaks mind aitama, pm minu pagasi siia poole piiri toimetama.... Tema uuris olukorra yle ning pidin talle oma tagasilennupiletit n2itama, ytlesin vaid, et ma l2hen ju Kambodzasse, pole seda vaja! Ja tagasilend toimub, olgu ta rahul!

Liikusime siis internetipunkti poole(vist), kus pidin talle n2itama oma tagasilennupiletit!
Ta ytles ka, et kui ma viisat ei saa, siis pean minema tagasi Indiasse, esimese lennuga.
Mina j2llegi, et Mism6ttes tagasi Indiasse?
Ta vastas, et egas ma siia j22da saa.
Ma ytlesin, et kui Sa mind ei aita, siis ma otsin inimesed, kes seda teevad - rahaliselt! Ja seda ytlesin p2ris kurjasti, paljude teiste turistide silme ees, peatades meie k6ndimise.
Ta vaikselt vastas, et l2hme ja vaatame asja.
Mul oli vaikselt juba pisar silmas, kuigi olukord oli minu jaoks naljakas ja samas p6nev ning ma olin kindel, et ma saan raha kogutud ja Taisse mind lastakse!!!
Tee peal veel korrutas, et mida Sa j2tad siis raha oma pagasisse ja alati tuleb kaasa v6tta(v2ga 6ige!), aga MIDA SA KORRUTAD SEDA 10x. Saan ise ka sellest juba aru. Ja ytlesin ka talle seda p2ris kr6bedalt, mispeale ta maha rahunes...

Hoopis j6udsime j2rgmisesse lennuinfosse, kus mind uuesti yle kuulati ja abi YRITATI anda! :D
Kogunesid 10kond inimest, sh vaid yks mees antud lennufirmast minu ymber k6ik p6rnitsedes ja kuulates...

Tegi mulle kutt ettepaneku n2idata oma tagasisidepiletit tema UHKES iPhones ja kysisin seepeale mitte yldse ylbelt, et kas see on ikka turvaline. Seepeale sain peapesu, et mida ma siin hyppan, mingu siis internetipunkti v6i j22gu siia(e. lennaku tagasi!). Neiud rahustasid ta maha, aga hyppas seal veel pikemat aegagi oma keeles p6risedes... Muahaha, mu syda lihtsalt naeris... Lihtsalt naersin omaette, n2gu v2ga t6sine, vajan ju abi noo!!

"What is your last words?" ytles seesama gaylik mees mulle, kes samuti t88tas vastavas IndiGo lennufirmas, kellega ma pidin suhtlema.
Ma vastasin, et MIDA? Mis minu viimased s6nad? Kas Sa 2hvardad mind v6i?
Ilmselgelt ta seda tegi! Ma kysisin, et mida ta sellega nyyd 8elda tahab? Vastas, et kui ma 24h jooksul siit kadunud pole, siis tuleb politsei, v6tab mu kinni, viib aresti ja saadab mu esimese lennuga Indiasse tagasi. Ma naersin vaikselt! :D
Samal ajal omaette m6eldes, et 1h p2rast ma siin lennujaamas enam pole. V6i noh 2h maximum!!!!

Ja siis yks neist naistest ytles, et nemad ei saa midagi teha, et mida ma nyyd teen. Ytlesin, et ma hakkan raha koguma inimeste k2est ning siis teen enda viisa 2ra ja maksan inimestele tagasi. Sain vastuseks, et keegi ei anna SULLE raha, keegi ei tunnegi Sind ju! Ma vastasin, et kyll ma saan, tahad veame kihla v? Teda see v2ga ei liigutanud ning ma kysisin, et kas see on k6ik nyyd? Rohkem te mind aidata ei saa? Ei, oli vastus ja mina minekut tegingi, m6ttes vaid strateegiad, kuidas ma raha koguma hakkan ja kellelt ja kuidas ma kysin.

Ainuke mure mu pead valutas oli see, et mulle lubati vastu tulla autoga yhte metroopeatusesse ja lubasin varem helistada, kui maabunud olen. Mida ma aga teinud ei olnud, oli k6ne! Ja mulle ei meeldi, kui inimesed minu p2rast ootavad v6i muretsevad, saan ju alati hakkama...

Teel kiire sammuga "Visa On Arrival" punkti poole! :)

Ja lahendus mu situatsioonile j22b veel ootele...

India kylaelu 36h! Yks k6ige paremaid aegu Indias! :D

Pärast mõnusat kinni-lahti-kinni-lahti 5h suures veokis, mis meenutas juba peaaegu meie Euroopa

teedel liiklevaid luksuslikke masinaid, jõudsime me külla. Küla see tõepoolest oli, sest kui ma oma

klapid avasin - oli täielik koit ning JUBA olid inimesed alustanud oma hommikuste treeningutega

kitsastel teedel, mis minu jaoks tundus nii eluohtlik. Päriselt ka, kükitada täpselt autoteel pole

normaalne, aga mediteerivat hindut ei tohi segada, seega isegi piibutada Indialikult ei tohi ning

tuleb vaikselt mööda kurvitada.

Igatahes parkisime auto ühe suurema tee äärde ära ning nad ütlesid mulle, et kas ma tulen kaasa,

ning olin just oma aju asunud mõttele suunama, kui juba selline tähtis küsimus. Või jätame Su siia

magama oli järgmine küsimus. Ma olin suht väsinud ja mõtlesin, et magan rahulikult seal veokis

segamata voodis, mis küll lühike, kuid mitte paljunõudvale kultuurihuvilisele, nii mulle meeldib

ennast nimetada, sobilik. Aga mul oli suurem vajadus vee järele, sest teadsin, et kui mul siin Indias

vett lähedal pole, siis ma võin isegi paanikasse sattuda, et ära suren vms.

Ja kõndisimegi juba läbi küla nende kodu poole, aga indialikult mulle midagi ei öeldud, et kuhu

minek, siin Indias tuleb ennast täielikult kohalike hoolde usaldada. Maailma sõbralikumad ja

heatahtlikumad inimesed, seega karta pole tarvis. Jäta see Eestis olemise jaoks!

Külla olime jõudnud täpselt enne päikesetõusu ning inimesed keetsid väljas mõnusalt teed, suurtel

mustadel pottidel otse väikse lõkke peal. Aromaatne jalutuskäik oli, pealegi supervägeva kogemuse

algus. Armas oli inimesi tervitada, sest kõik kas lehvitasid või naeratasid mulle, kuigi et ma ülisuper

väsinud olin. Läksime läbi majade ja läbi lehmakasvatajate lauda ning üsna virgastava jalutuskäik

oli varahommiku jaoks. Ja siis me armsas kodus olimegi...

Minu sõbra naine tuli mind kohe tervitama ning ta oli väga armas India naine, selline ilu, mida

peakski varjama. Nagu alati, siis naised kannavad kõvasti ehteid, et kas enda positsiooni näidata

või siis oma seotust kellegagi. Kuid siis tuli välja nende tütar, kes oli küll noor, kuid samas väga

kauni välimusega, selline puhas ja kaunite silmadega. Indias on silmadel tohutu tähendus ja sinna

suunatakse tohutu ilu, ka kõige väiksematel lastel on silmad värvitud, mis tundub pisut veider, aga

nii see ilu naiselt naisele kandub...

Pandi mind kohe magama nende väikse maja esimesse tuppa, niiöelda suur tuba siis ilmselt

nimetatakse, aga arvan, et see oli ka vanemate magamistuba. Armas kodu neil! Mulle meeldis...

Ärkasin ma ülesse ning see oli vist mitte minu isevirgumine, vaid hoopis tellitud äratus, sest käes

oli söögiaeg. Ohh kuidas ma seda isegi unes nägin, kindlasti! Sõime ja rääkisime Eestist ja minu

reisist nagu ikka, mulle aga pandi juurde süüa ja see oli hea, tundsin, et nad tõesti hoolivad Sinust,

sest nagu teada armastus käib kõhu kaudu! Ja ma neid armastama ka hakkasin!!!

Pärast sööki sain natuke leiba luusse lasta, raamatut lugeda ja häid ideid üles kirjutada, kui juba

oligi aeg minna maad avastama, ehk meie rekka teine ametlik juht oli siis antud külas ka väga tegija

tüüp(sh motikajuht), minust pisut vanem kutt, keda paljud tundsid ja teadsid. Mulle lubati seega

ühte vägevat tuuri külas, et “põhiliste vaatamisväärsustega tutvuda”. Noh jah, kui teil mulle midagi

näidata on, siis aga palun ning juba oligi väike kõnemaneez - “Come” ning polnud mul enam

valikut, tuli teele asuda.

Hüppasin ma motika peale, kus minu ja juhi vahele hüppas veel mu sõbra armas väike poja, kes

oli selline seltsiv, vaimukas ja hästi sõbralik ning tohutult tore, igatahes. Ja me kimasimegi oma

kodu juurest minema, alguses oli natuke küsimus, et kas ma ikka mahun sinna peale, aga Indias ju

tavaline, et kolm inimest, tavaliselt mehed, istuvad siis rõõmsalt motikale. Kimasime ja lehvitasin

ma kõigile, sest meie juhike oli sihukeee jututara, et igale möödujale ning Indialikult on neid

inimesi IGAL POOL alati hästi palju, ja pidi kõigile mainima, et mina olen see ja teine ning tulen

sealt kolmandast ja neljandast kohast. Enamasti tulin ma Austraaliast, sest see oli sarnane nimi meie

estoniaga ning kes ikka viitsib kõigile mitu minutit küsimustele vastata, et kus see estonia asub,

ehk siis australia oma kriketitiimi pärast on kõigile hindudele tuttav. See oli parim variant minu

eksponeerijatele.

Käisime jõime väikse tee, nagu ikka Indias, ChaiChaiChai kogu aeg...

Pärast lendasime motikaga juba minu lemmikossa sellel ekskursioonil, nimelt viinamarjaistandusse.

Teadsin, et need siin kasvavad, aga ei osanud arvatagi, et need siin praegu JUBA valmis on, ei

väga mõelnudki nende proovimisele ja enne kui teelt alla farmi keerasime oli mul selline vastik ja

ebameeldiv tunne jälle kaelas, et mida me nüüd teeme, ehk siis väga kontrollifriikidel inimestel on

selline tunne pidevalt, kui keegi teine tahab juhtida. Aga ma ei lasknud enda tundeil väljenduda,

kui ma sain sõnumi, et me peatume siin ja täpselt 10m pärast on viinamarjad mind ootamas. Vähe

mul ei olnud siis õnnejoovastust ning asusin siis kohe tööle, muudkui sõin ja sõin. Tegin veel paar

fotojäädvustust ka ning nad juba viitasid, et on aeg minema hakata. Ma mõtlesin, et väldin seda

kutset ning jalutasin vaikselt, lausa hiilisin, edasi sissepoole. Ja juba nägin neid lahkumas ja teadsin,

et päris kauaks siia jääda ei saagi ning siis jalutasin sammsamm; ampsamps haaval tagasi motika

poole, kogu aeg silm viinamarjadel ja käsi käimas, nagu oleks kaua söömata olnud. No igapäev

päris värskeid ning MÜRKIDETA viinamarju ei saa just.

Seal käidud, läksime edasi tubakakioskipoe juurde, kus noorhärra endale mingit kahtlast tubakat

võttis, mina lubasin, et seda ei proovi, aga minu lubadused iseendale kuidagi vajuvad kokku ning

hiljem Mumbais ma seda vist(sest ise ju ei tellinud!) tegin. Ja poe ees ka, kogu küla kuidagi vajus

mulle peale, ehk nad tahtsid kohe minu kõrval olla ja suhelda, aga õnneks-kahjuks nad inglise keelt

ei osanud ning kogu aeg kõlas nali(vähemalt mulle tundus naljakas), et :”Only English”. Ehk nagu

muud ma ei oskakski rääkida, vaid inglise keel, kuid neil põhiidee selles, et kas ma äkki olen üks

neist vägevatest valgetest, kes nende kohalikke või hindi keelt oskab. No ma olen käinud vähemalt

6 erinevas osariigis, kus olen kokku puutunud umbes 9 kohaliku keele ning lisaks veel hindi. Millist

ma siis õppima peaksin, kui riigikeelt ka igaüks ei räägi?

Nägin vahepeal ka väga põnevat telliskivimaardlat, kus siis toodetakse meile tuttavaid telliskive.

Väga põnev naturaalne viis nende valmistamiseks, tõesti. Alguses teevad savist vormi valmis ja siis

panevad vaikselt kuuma tule juurde, et ära tahkuksid...

Natuke tiirutasime veel ringi ja oligi ekskursioon läbi ning jõudsime koju, mõtlesin nüüd vaid

söögile, et saaks süüa, aga see tunne läks mööda, et kõht tühi on, sest suhtlesin ma lastega,

kellega oli kokkuvõttes niivõrd lõbus ja ma väga hakkasin neid armastama. Nad olid siirad ning

heatahtlikud ja väga armsalt aitasid mind alati, kui ma tahtsin. Me mängisime koos arvutit ligi

3h, ma erinevaid arvuti kaardimänge, sest arvuti alles 3.a. vanune ning ühte ralli demot samuti.

Õpetasin neile, kuidas nooltega ralliautot juhtida ning joonistasin neile paintis ühe armsa pildi, kus

mingi maja, päike, kuu ja minu perekonnaliikmete nimed kirjas. Neile väga meeldis minuga koos

olla ja mina tundsin sama kui isegi mitte rohkem. Aeg muudkui läks ja ma vahepeal lugesin jälle,

kirjutasin ja tukkusin, õhtu tuli väga kiiresti kätte...

Läksime siis motikamehega kuskile, millest mul polnud aimugi, ehk jälle kutsuti mind ja tuli minna.

Nimelt olime ühe valimisjaama kõrval ja suhtlesime erinevate inimestega, tore oli osade kohalikega

juttu teha, kuigi väsitav, sest kõigile pead sama asju kogu aeg korrutama, alustama muidugi oma

päritolumaaga ja õigesti vastates pidin ka selle kohta täpsemalt aru andma, et ikka Põhja-Euroopas

ning mitu korda rõhutama, et ikka Estonia, mitte Australia või mingi muu sarnase nimega riik,

Soome lähedal jnejnejne...

AGA siis tuli mingi lahe kutt oma sõpradega ja ma istusin maas ning ta karjus mulle, et ma püsti

tõuseks. Ma mõtlesin, et väldin seda, las mõtleb veel enne kui niimoodi suhtub minusse ega

vastanud nende teistele küsimustele ka. Mitmeid kordi mulle ütlesid, et tõuse püsti, vastasin

ma lõpuks, et ISTU MAHA! Ja siis nad seda pärast suurt naerupahvakat tegid ka

Ja kui ma juba hakkasin näljast ära keerama, siis ma ütlesin oma motikamehele, et on aeg minna

poodi ja mingit snäkki osta. Ilmselgelt soovisin ma midagi suuremat, kui ei pakutud ning mind juba

nii hästi vastu võetud, et ei hakka nõudma ka, saan ise ka hakkama, igal pool saanud ju.

Kuid kui ma süüa väga tahtsin, siis tuligi minu sõber oma naisega kuskilt sõprade juurest koju

ning just kui olin motika selga hüppamas, ta meie ette oma auto ka parkis. Rääkisime siis natuke

veel kodus juttu ning ta jällegi võttis mu enda teadmata kuskile kaasa. Ma juba tõesti harjunud

sellega, eks ma pean siis minema, kui kutsutakse, ju peab siis nii juhtuma. Tegelikult ma soovisingi

ju, et ma ise ei peaks kõike mõtlema, vaid keegi teeks mul selle töö ära ja minu tööks oleks vaid

nautimine, ma ju sisimas vaikselt lootsin, nüüd siis tehtud sellega saingi.

Kogu aeg käisid külas ringi suured dziibid vägevate valjuhäälditega, et ühe või teise partei

propagandat teha ning inimesi valima kutsuda, loomulikult nende poolt hääletama. Ehk neil juba

valimised õhtul algasid ning ikka võis igast reklaami kõva häälega pasundada, neil ilmselgelt ei

muretseta liiga palju, kas K-kohukesed on tänavatel või kelle pilt valimisplatvormi juures asuva

posti küljes on. Neil siin inimesed mõtlevad ning teavad juba kelle poolt hääletada ega põe oma

valimismõjutuste pärast liialt.

Järgmise päeva hommikut alustasime vägeva pildistamistuuriga, kus läksime küla peale jalutama

ja mis mu silm kohe haaras “huvitavana”, selle ma fookusesse ka võtsin. Küll aga soovisid noored

seltsilised ka palju nõuandeid anda ning tuligi välja väga naljakas kooslus, kus me koos pildistamist

tegime.

Lihtsalt astusime sisse ja ma näitasin, et kas võin pilti teha - loomulikult sain noogutusena vastuse.

Nii vahva oli neist armsatest koolijütsidest pilti teha, nad olid natuke shokeeritud, kuid teisalt väga

õnnelikud, et neist huvi tunnen. Näitasin neile ka oma kaamerast pilti ja nad kohe väga äksi täis

läksid, ise veel alles algkoolis, aga nii julgeks kohe. Tore! Liikusin siis koolimajas klassist klassi ja

sain poistekooliosas mitmeid vahvaid grupipilte tehtud. Usun, et minust saaks väga hea fotograaf,

keda kõik kuulaksid ja kui ma ise ka peale läheksin, siis oleks firmal suur tuluallikas, minuga

pilti ostetaks kohe suurtes kogustes. Aga pole ma ju raha peal väljas, seega olin nõus ka tasuta

poseerima, koos õpetajatega muidugi ning mina veel pealekauba toolil istudes. Nagu oleks mõni

suur koostööpartner või minister kohale jõudnud...

Tervele kahele koolile tiir peale teha täitsa ära mind väsitas, kuid noored teelised hoidsid mu

naeratus kogu aeg üleval, ise täiega ringi hüpates ja särades. Olid nad ikkagi ju “minu” sõbrad ja

valge inimese sõber olla on au asi.

Läksime tagasi oma armsasse majakesse ning võtsime ette lõunasöögi, kus ma noortega mõnusalt

parimaid toidupalasid sisse ajasime, ikka näppudega ja rätsepistes(mis mu põlvedel parim variant

pole!) ja ma nautisin igat hetke. Olid ju kodused toidud minu India menüüst veel puudu olnud ja

nüüd sai ka see täidetud.

Mängisime veel natuke, rääkisime ja tundsime ennast hästi, nende noortega oli mul kohe tõsiselt

hea koosolemine...

Ja käisin ma nüüd välja, et ma kihutan edasi hääletama, oleks ju aeg lahkuda, enne kui päris

siiajäämise tahtmine peale tuleb. Seepeale helistati kiiruga isale, et ta mind ära ei lubaks ning

saaksin olla noortega veel natuke kauem koos, aga minu kindel soov hääletada oli lõplik. Viis mind

noorem rekajuht järgmisse suuremas linna ära ning lahkumine oli tõeliselt kurb... Sõitsime mööda

kõikidest neist armsaks saanud kohtadest, mööda viinamarjaistandustest ning telliskivimaardlatest.

Ja viimased lahkumissõnad tulid ka niivõrd raskelt, poja oli ju meie vahel motikaseljas olnud ning

rekajuht juba nii sõbraks saanud. Aga teadsin, et oli õige aeg edasiliikumiseks...

AGA, kohtusin oma s6braga ning tema teiste s6pradega kylast hiljem j2rgmises linnas ning seal oli kyll mega kurb kohtumine, sest need lapsed t2iega olid kurvad, et minuga enam olla ei saanud ning mina kurb, et nendega enam polnud. Samas ytlesin ma endale, et ma t6esti l2hen neile kylla sinna mingi aeg, kui aeg 6ige on!

Mumbai - linn, mida kõik armastavad! Ja mina väga...

No mu häälega trip lõppes vapustavalt vahvate ja armsate inimeste 25.korruse korteris. Ma olen niivõrd tänulik selle võimaluse eest, et mind just sinna super inimeste keskele saadeti.

Tulin siis oma taksost välja ning ma olin õnnelik, õnnelik, sest see oli lukskorterite ja rikaste rajoon. Ma teadsin juba sisimas vaikselt ette, et saab tulema vägaaa meeldiv vastuvõtt, sest minu sõber, kelle poega ma nüüd seal all korrusel ootasin, oli väga huvitatud minust ja minu tegemistest, meie kultuurist ja eluolust. Järelikult võisin ka pärast rasket ja kurnavat hääletamisreisi vääriliselt luksuses elada. Jeah, oli mu maja ette sõitmisel idee. Olin õnnelik...

Ja juba nad tulidki, mu sõbra poeg koos ühe armsa neiuga. Mõlemad väga hästi riides, väga positiivsed ja rõõmsad ning kohe lahkelt mind vastu võetigi. Mulle tegi neiu superhead India teed ning kuna ma olin ühele couchsurfingu inimesega lubanud kokku saada, siis mul oli natuke ebameeldiv olukord. Nimelt just olin tulnud neile nagu külla ja siis ise kihutasin minema, minema kellegiga kohtuma, kellest mul polnud aimugi, kes võis olla täielik segane ning ebameeldiv. Aga kuna ma olin lubanud varem temaga kohtuda, teadmata minu uutest võõrustajatest, teadmata minu kellaajast ja muudest detailidest, mis antud olukorras tähtsat rolli mängisid. Ehk, ma olin 25ndal korrusel, superkauni vaatega kogu Mumbai Thane eeslinnale ning mul olid kõrval noored, kes suhtlesid minuga väga heas inglise keeles, olid väga avatud juba esimesest silmapilgust ning loomulikult neiuga tekkis meil klapp(vähemalt minul temaga) juba sekundist, kui ma teda nägin. Ta polnud mingi modell, kuid ta oli ilus India neiu, kes ei kartnud ennast kohalike riiete alla mässida ning oma ilu vaid oma abikaasaga jagada. Ilu peaks ju maailmaga jagama ning muutma meie vahest koleda maailma armastusega ilusaks tehtud paigaks.

Mulle näidati mu ERALDI tuba kätte, mis Indias vaid rikaste inimeste kodudes võimalik on ning paluti või suunati “fresh yourself up” vannituppa. Ma kasutasin koha võimalust nagu alati Indias, dussi all käia ning tunne oli meeletu, vaade kaugustesse, tuul on soe ning paitab mu veel veidi märga nägu. Tunne oli jumalik

Seepeale saabus piikspiiks ja ma olin juba mitmendat korda jälle sõnumi saanud oma baari mineku osas kohaliku Mumbailasega. Mõtlesin, et ohh kui lahe, lähme ostame natuke süüa, võtame mõned õlled ja saan kohaliku Mumbai Bollywoodi filmitööstuses töötava filmitegijaga juttu teha ning vastava maailmaga pisut tuttavaks saada.... See oli minu väike salaidee just antud inimesega kohtumiseks... Seepärast ka nii suur vajadus lahkuda sealt juba mõne minutiga koduseks saanud korterist.

Pärast esimest jutuajamist suures toas, olin ma tõesti õnnelik, et juba homseks ühe põneva ettevõtmise kokku leppisime ning nad olid ka suures vaimustuses minule linna tuuri tegema. Nendega tekkis kohe selline väga mugav side ning juba saime mõne põneva teema üle arutatud esimese poole tunniga. Hämmastav, sest üldjuhul on suhtlus väga minu-keskne, mitte et mulle meeldiks rääkida niipalju endast, vaid pigem kõikidele kohalikele meeldib minust kuulda...

Ja jälle saabus uus sms: KUS SA OLED, MILLAL TULED, LOODAN ET TULED, MUL PLAAN B PUUDUB. ohh jah.. Ma juba natuke lootsin... Sest need kaks noort tundusid niivõrd lahedad olevat, et täitsa oleks temaga järgmisel õhtul v päeval välja läinud.

Siis tuli veel minu sõber, kõrgekohalisest riigiametnikust isa, koju ning saime temagagi natuke põgusalt suhelda ning kui ta kuulis, et ma täna lähen välja ega jäägi koju, oli ta pisut kurb, mida ta eriti välja näidanud, pigem soovitas mulle bussi, mis mind viiks kohtumispaika. Ja vabandasin seal korduvalt ning neiu absoluutselt kõik mu vabandused kohe maha niiöelda nullis. Ehk ta oli nii armas ja soovis, et ma antud olukorras ennast halvasti ei tunneks ja seda tegi ta väga siiralt, mis mulle siiani naeratuse näole toob. Ta meeldis mulle ainaainaaina enam, ta oli väga hea tüdruk.

Olingi ma juba bussil, kuhu mind noored oma autoga ära pidid tooma, sest Indias pole miski lähedal, kõik on suurtes kaugustes, samuti ka koht, kus ma pidin oma filmitöösturiga kohtuma. Ma olin elevil, sest kui ma kirja saatsin, et ma Mumbaisse tulen ja soovisin tema juures ööbida, siis ma lugesin tema kohta kirjutatud tagasisidet, mis oli väga meeldiv ning ta tundus üldse põnev inimene olevat.

Bussiga sõita mulle alati meeldib ning ka seekord oli mõnus sellega reisida, sain oma väga mõnusat muusikat kuulata ning mõtiskleda ja elevus oli järjekordselt väga kõrgel. Aeg läks kiiresti ning bussid nagu Indiale kohaselt on tohutult kiired, tuiskavad kõikidest teistest kiirete pööretega mööda, jõudsin ma kohale. Väheke ootamist kohalikus bussijaamas ning ta jõudiski juba kohale.

Esimene pilk peale pandud - ta oli imelühike. Nagu mingi 1.60 või midagi sellist ja mul oli tema kõrval natuke kahtlane olla, päriselt nagu, kuna ta oli 30ndates mees, mitte laps, siis antud asi tundus kohe naljakas. Muahahah... Ma naersin südamega vaikselt.... Ja kuna mul oli burgerist ja friikatest ning väikestest snäkkidest siiski kõht tühi, olen ju nii pikk latt, et pean palju sööma. haha.. Siis me võtsime ette väikese restorani külastuse, kus lasin temal kohe tellida midagi, valida, sest mina ju ei tea, mis on hea, või vähemalt uutes linnades ja restoranides küll mitte. Samas oli sisimas ju pisike tunne ka, et raha vähe ning kuna neile meeldib kõik välja teha, et las valib ja siis pärast ka maksab. Mida aga ei juhtunud. Kuigi söögivalik oli vägaaa hea ning ma sõin enamus söögist, pidin ka vastavad kulutused kandma. Jutukäigus sain ka teada, et ta pole siiski mingi tähtis tegelane filmitööstuses ja ta on selline vabakutseline, et läheb sinna, kus võimalus ja siis ma mõtlesin, et ohh jah, rikkaid püüda mul siiski ei õnnestugi. :(

Ehk ma tundsin siin vesteldes, et ma pidin olema see aktiivne pool, kes küsimusi esitab ning esimestel minutitel ma polnud harjunud, kui pärast 5 kuud reisimist iga päev kümnetele ja sadadele küsimustele, sh väga isiklikele, vastama pead. Nüüd oli minu kord saabunud, kord alustada teemasid ning näidata huvi vastasistuja vastu.

Pärast kui arve ta tellis, siis ta nagu ei kavatsenudki seda arvet maksta, polnud see midagi suurt niikuinii. Mõtlesin, et mina olin see, kes soovis temaga kohtuda, aga samas tema soovis minuga vist nagu rohkem kohtuda, ei teagi nüüd kohe. Mul polnud arve peal raha ning viimane raha oli väga limiteeritud, oli mul ju 2500RSi, ehk ca 33eurot 8 päeva peale, kõik söögid-joogid ja vahel ka muud kulutused teha. Seega ma maksin arve hea meelega ära, kuid kui tema seepeale tahtis oma osa maksta, siis ütlesin ma kavalalt, et las see jääda(tema osa siis) ning ostku mulle parem üke õlle baaris. Tavaliselt pole ma kunagi niivõrd raha maias, aga oma viimast söögiraha nüüd päris õlle peale ka ei kulutaks või mis ning tema idee oli baari minna, seega tundsin ennast küllalt mugavalt.

Läksimegi rongiga kuskile ja seepeale võtsime rongijaamast kolmerattalise motika ning kihutasime läbi pooltühja Mumbai eeslinna baari poole. Kuna kõik peod suletakse kella 1.30st Mumbais, siis suundusime kohe klubisse, kell oli juba 23. Tuli välja, et see klubi, polegi päris klubi, vaid üks rändav pidu Mumbai gay meestele. Ehk minu host oli ka homo ning kuna mul on Eestis ka mitmeid gay sõpru ning mulle tunduvad nad avatumad ja huvitavad inimesed, siis polnud mul temaga kohtumise vastu midagi. Samas kui me klubisse läksime, siis ma tundsin ennast veidike ebameeldivat, Eestis olen harjunud, et mind küll vaadakse, aga see pilk pole selline tülgastav nagu siin tunda sain mõnel korral. Teatavasti, mulle meeldib pigem tähelepanu ja seega mind pilgud ei häiri, kuid seal see polnud päris nii. Ning kuna Indias naised on vähem aktiivsed sotsiaalselt, siis klubis ühtegi naist ei kohanudki, vaid kaks väga sõbralikku transvestiiti. Tegigi minu sõber mulle õlled välja ning jõime ning vestlesime veidike, varsti võtsin juba osad tantsuliigutused sisse, kuid kordagi ei tekkinud sellist tunnet, nagu Eestis klubis tantsides, et lihtsalt elan ennast välja. Tundsin ennast ebameeldivalt, mitte selle seltskonna poolt, kes pärast esimest pilku polnud üldse indialikult pealesuruvad ega agressiivsed, vaid just selle muusika pärast. Dj oli täielik amatöör, vahetas laule poole laulu pealt, ei suutnud jälgida tantsijaid, et mis neile sobib ja mis stiil peale läheb ning aina koperdas ja koperdas. Samas minu soovilugu : “I gotta feeling”, mängiti ette, kuid väga halva remixiga ja mingit vägevat õhtut siin ei tekkinudki. Kolm väikest õllet läksid kohe natuke tühja, sest kui ma joon alkoholi, siis pean ma ka tantsima või midagi muud põnevat tegema. Niisama raha raisata Suhtlesime kahe vahva välismaalasega ka, neid valgeid oli siin vähe, ning päris vaimukad teised veel. Minu majutaja üritas minuga pea lõpu poole veel kontaktis tantsida, aga EI oli minu vastus selge. Mõtlesin, et uurin temalt ehk tuleb mõni järelpidu, kuid ei suutnud ta midagi organiseerida ning koju me siis pikalt tuktukiga sõitsimegi, tema pidevalt oma telefonis teistega jutustades neti teel. Sain aru kohe, et tal oli mingi lootus minu osas, kuid ei tema ega keegi teine mees mind kohe ei tõmba, mis ei tähenda, et ma nendega väga vabalt ja ülisõbralikult suhelda ei võiks.

Kodus jõin mina kohe vett ning pakuti ka Carlsbergi õlut, mis India õlle kõrval kvaliteetkraam tundub, seega veega vaheldumisi libistasin ka õlut. Vahepeal olime kuskilt poole tee pealt võtnud oma masina peale ka tema sõbra, kellega veel öösel enne und vestlesime kolmekesi ja natuke isegi lõbus oli.

Öö oli saabumas ning magamisaeg kätte jõudmas, meil oli ühine kaheinimese voodi jagada ning õnneks kandsid minu vihjed mitte mingisugusest “kontaktist” vilja ning ma tundsin ennast magades nagu omas voodis, üksinda ja sain parimat und nautida, nagu oleksin oma parimate sõprade kõrval.

Mõtlesin, et tegelikult ta ikka väga toetas mind, ostis kõik transpordipiletid, kui koos sõitsime, ostis mulle pileti klubisse, 3 õlut ja pakkus oma kodu väga lahkelt koos BF-ga. Ja tagasi mõeldes, ma ju reaalselt olin ise see, kes sööma soovis minna, tema olevat ju varem kodus krõbistanud... Ehk õppetund mulle, et ma liiga vara ei teeks suuri järeldusi, no oli see lihtsalt ...

Samas minu ettekujutus kõigest oli natuke teistsugune, ma lootsin midagi palju rohkemat, temalt lootsin midagi palju enamat. Et ta oleks minuga avatum, meelas olemise asemel aktiivne suhtleja. Aga ma ei kahetse õhtut ning samas ma ju nautisin seda ka, muusika-õlled-chill...

Hommikul pidin ju kohtuma oma sõpradega, nemadki magasid kaua, sest pärast kella 9st sõnumit nad alles kell 11 mulle vastasid. Ja pärast pisikest mitte niihead teed ja hommikusööki ajalehtede keskel, kütsin ma jälle bussidega tagasi antud kaugest Mumbai eeslinnast oma kodudesse eeslinna. Pärast minuteid ja minuteid seiklusi ja arusaamatusi bussist väljumise koha osas ning kuhu ma täpselt siis minema pean ja millise tuktukiga, olin ma õnnelikult kodu poole liikumas.

Jõudsimegi me üles korrusele ning ees ootas mõnus lõunsöök, mis mulle juba hommikuse sõnumiga teele pandi, ilmselgelt olin ma õnnelik ja ootusärevuses jällegi. Ehk Indias on mul pidevalt erinevad avastushetke ootusärevad tunded ning ma olen õnnelik, sest sel maal on mulle niipalju pakkuda.

Pärast sööki, kus ma ikka isale rääkisin Eestist ning .., läksin ma arvutisse. Mõtlesin, et kirjutan emmele veel viimased mõtted, et mis kaasa võtta, mida mitte, mis veel enne mulle kaasa osta jms, aga põhirõhk läks hoopis muudele asjadele seal kuti toas. Nimelt neiu oli kuti Padis, kutt oli läpakas ja mina suures arvutis, ehk kõik olid omas mullis, kuid meil käis pidevalt suhtlus. Me rääkisime Bollywoodist, superlauludest ja kõigest muust seal, vahest ma 10 min järjest neid kuulates, siis jälle natuke arvutis mõned asjad ära teha. Õpetasin ja abistasin veel kutil couchsurfingu profiili teha, sest see on lihtsalt parim võimalus reisida, leida endale kohalikke vägevaid sõpru ning kultuuri kõige paremini kogeda.

Ja mis minu lemmiktegevus kogu asja juures oli, oli see, et me kuulasime muusikat. Mina lasin neile “Hippo songi”, “Bob Marley”, “Chai.Chillum.Chapati” laule ning nemad mulle minu arvutist Bollywoodi parimaid palasid(need on lihtsalt võrratud, palju mõnusamad kui Ameerika poplood), rääkisime Mumbai ja selle ümbruse vaatamisväärsustest ja tundsime ennast hästi seal toas, nii mugav ja supermegalux vaatega...

Ma mõtlesin ja lihtsalt olin netis, oli pühapäev ning paljud olid just ennast Facebookis sisse seadnud, sain nii mõnegi vana sõbraga pikemalt vestelda...
Ja me pidime välja minema kell 5 esialgse plaani järgi, siis ma käisin välja, et Marine Drive´l päikeseloojangut vaadata ning esitasin oma esimese nõudmise, nad hakkasid kohe mõtlema ja arutama, et kui minu külalise soov selline on, et eks me siis nii ka teeme. Sedasi aga ei läinud, sest meil läks seal väga põnevalt toas, kui nad mulle kogu seda Mumbai kultuuri tutvustasid.

Ja siis järsku hakkas meil kiire ning isaga jõime veel ühe mõnusa chai ja olimegi juba väljas, haarasime autorikshaw ja panime ajama. Tee peal oli mul aga kvaliteetaeg, sest rääkisime kunstist, lugemisest, raamatutest ning kõigest väga intellektuaalsetest teemadest, mis mind paeluvad ning neiu läks kohe niivõrd elevile minuga vesteldes, mis mulle samuti tohutult meeldib. Ta kohe kiirgas meeletult mõnusat energiat endast välja, ma armastan seda, kui inimesed kiirgavad soojust, armastust ja positiivsust ning loomulikult ka tarkust. Suurepärane!

Rongis oli meil põhiteemadeks Mumbai kahest tragöödiast, mis linna vapustasid. Üks neist sarnane 9/11 teemale, kus neile tulid linna 20 terroristi, kes linna mitmeks päevaks laastasid. Põhisündmus kestis kolm päeva, kui pahad kutid hoidsid rikkaid häid inimesi Taj Hotellis kinni(pantvangis), arvatavasti India kõige kalleim hotell, just vanem osa, mis ehitati Briti impeeriumi ajal. Seda lugu rääkisid nad mulle ka meie linnatuuril, kus nad näitasid mulle täpselt, millises aknas inimesed palvekirju saatsid või ära uppusid. Reaalselt nüüd on mul see pikaks ajaks silme ees, midagi päripäris jubedat!

Ehk ma tundsin ennast nagu juba kodus, nad olid nii mõnusad vabad inimesed ja hoidsid mind ning harisid mind igas võtmes. :D Ma olen isegi üliõnnelik, et saan nendega taaskohtuda peatselt Mumbais, lihtsalt ülivägev...

Õhtuks jõudsime linna, nimelt sõitsime kaugelt eeslinnast ”õigesse Mumbaisse”, kus alustasime väikese jalutuskäiguga selles kaunis linnas, mis lihtsalt säras sel pühapäeva õhtul oma rahulikkusega, mõnus. Tundsin ennast imehästi seal jalutades, nägime kauneid briti stiilis maju-hooneid ning rääkisime kõigest huvitavast. Vahepeal oli neiu koju koeri välja viima läinud ja lubas meiega hiljem ühineda!!!

Käisime läbi suure kohalike moslemite pidustuse, mis oli ülipõnev jälgida. Sõber tegi mulle veel kaks suurepärast magustoitu välja ning ma olin nagu taevalikes mõnudes... TAHAN VEEL oli mu tollane mõte, nimelt see nendepärane puding, megaaa heaaaaaaaaaaaaaaaaaa.........

Pidustustel tegime veel noortest pilti ja jalutasime läbi erinevate tänavate täis muusikat nautlevaid inimesi ja lavasid esinejatega...

Jõudsime siis taksoga sõites järgmisele festivalile, ART festival, kus siis erinevad organisatsioonid tutvustasid oma kaupa ning müüsid neid, MEGA KALLI HINNA EEST. Ehk sain kohe aru, et see rikastele mõeldud ja neid rikkaid seal ka oli, tunnetasin, et nad pole nii ülbikud, kui Euroopas mõnel pool need rikkurid, äratõusnud või kuidas neid nimetame. Seal olid sellised armsad ja lahked suure rahakotiga inimesed ka. Käisime seal nagu messil ringi ning jäime jälgima vägevat tsirkuseetendust, kus üks noormees ronis köie otsas nii, et tal oli mega suur see ussikauss peas ning ta istus köie peale maha, lõpp lahe eksole, kõik täiega ahhetasid ja ohhetasid!!!

Saime hiljem oma neiuga kokku, nimelt ta siis ülikooli kaaslane mu sõbrale ning nad väga head sõbrad, parimad. Tegime igast nalja, vaatasime fotonäitust ja puhusime õhupalle täis, nautisime üksteise head seltskonda, olime õnnelikud noored...

Seejärel läksime Mumbai “kuulsatesse” kohtadesse nagu Leopoldi bar, mida kindlasti paljud teavad, kes midagigi teavad ning Taj hotell, India Gate ja Marine Drive. Minu kindel lemmik on Marine Drive, lihtsalt vapustavalt mõnusalt sobib sinna linna, meeletult kaunis, rahulik(oli vaid sel hetkel!) ja hea koht mõtlemiseks. Lained loksuvad Sulle vastu kive ning värske õhk paitab nägu, soe loomulikult, muahaha Eesti ilm, hehe! Tegelt lund igatsen küll pisut ja see õhk on nii värske... Okei, aitab...

Vahepeal käisime ka söömas - Liibanoni-Iraani restoranis, kus oli imehea toit, lihtsalt super hea, loomulikult humus koos pitaga ning veel üks hea roog, kus juust, spinatch ja mushrooms segamini, juustu vorm niiöelda. Mega hea koos suurepärase riisiga... Nii nämmi lihtsalt! Mõni asi siin lihtsalt igatseb tagasi...

Ja pärast Marine Drive´i me mõnusalt kodu poole liikusimegi ning kell 2 olime kodus, nii hea oli magama minna... Aga natuke imelik, sest Indias tavaliselt ikka varem magama... Siin kuidagi elu püsib päikesepaiste rütmis!

Armastan seda linna, kuidagi väga hea energiaga on, arvatavasti sest siin niivõrd palju inimesi koos elavad ning hindud on väga head inimesed ega taha halba. Nad teavad, et mis teistele teed, see Sulle tagasi tuleb!

Järgmisel päeval algas hommik väikeste hommikuhelvestega koos hea piimaga. Ja õnneks mul kõht täitsa harjunud, et piim mõjus väga hästi nagu jogurt ja kõik muugi... Natuke chillisime ja sõimegi juba lõunat, enne minekut - kolmekesi. Päris mõnus oli, jällegi, ainult, et ma olen selle kultuuri ja toiduga päris harjunud ning nende väga hot-chilly maitse mind enam ei tapa ja ma armastan seda, kogu India kööki selle eri maitsete pärast. Lihtsalt suurepärane!!!

Lõunal läksime jällegi välja koos kolmekesti ning kimasime kinno. Ohh jahh. See kino oli vapustav noo, me vaatasime India kuulsamate filmitegijate ja näitlejatega Bollywoodi kõige tasuvamat filmi, esimese kolme päevaga tegi mingid hull rekordid ära, miljoneid teenis, ehk põhimõtteliselt teenis tagasi raha, mille peale kulutati, AINULT 3 PÄEVAGAAAA.. Ulme! Aga Indias on kõik selline, ühest otsast teise... Film ise oli väga kaasahaarav, mulle väga meeldis ning oli ka paus, et natuke aru saada kõigest - kõik ju hindu keeles. Selgitati mulle siis. Sai WC-s käia ning uued snäkid osta, mille jaoks mul väga raha aga polnud. Sõin aga megahead juustupopkorni, jällegi väga maitsev.

Selles filmis oli ka suurepärased India tantsukohad koos megamõnusate lauludega...

Õhtul käisime veel ühes pubis ning pärast seda varem koju, sest õhtusöök Isaga ootas meid ees, väga põnev jällegi ja et nüüd juba kindel, et tema poeg tuleb Eestisse ja Euroopasse. Väga vinge, eksole! :D Kõiki ma ikka kutsun ka, sest nii head inimesed alati minu juurde oodatud. Headust peab jagama..

Ohh tahaks kõike teile siia kirja panna, aga rääkida on lihtsam, seega kui ma tagasi, siis kõigest, mis huvitab kindlasti räägin lähemalt. :D :D :D

Ja juba sellel öösel mu emme tuligi, mis tunne see oli, seda ei anna kirjeldada. Ma teadsin, et sellest midagi kerget ei tule, sest mina olen wannabe hippylik ja ei vaja niipalju mugavust ning võin väljas magada ja India kohalikke toite süüa ning lihtsalt elu nautida ja kõige üle õnnelik olla, aga mu emmel ikka teine taust ju! AGA, midagi kirjeldamatut oli näha teda lennujaamast väljumas, jooksin kohe teda kallistama... Vapustav!