No mu häälega trip lõppes vapustavalt vahvate ja armsate inimeste 25.korruse korteris. Ma olen niivõrd tänulik selle võimaluse eest, et mind just sinna super inimeste keskele saadeti.
Tulin siis oma taksost välja ning ma olin õnnelik, õnnelik, sest see oli lukskorterite ja rikaste rajoon. Ma teadsin juba sisimas vaikselt ette, et saab tulema vägaaa meeldiv vastuvõtt, sest minu sõber, kelle poega ma nüüd seal all korrusel ootasin, oli väga huvitatud minust ja minu tegemistest, meie kultuurist ja eluolust. Järelikult võisin ka pärast rasket ja kurnavat hääletamisreisi vääriliselt luksuses elada. Jeah, oli mu maja ette sõitmisel idee. Olin õnnelik...
Ja juba nad tulidki, mu sõbra poeg koos ühe armsa neiuga. Mõlemad väga hästi riides, väga positiivsed ja rõõmsad ning kohe lahkelt mind vastu võetigi. Mulle tegi neiu superhead India teed ning kuna ma olin ühele couchsurfingu inimesega lubanud kokku saada, siis mul oli natuke ebameeldiv olukord. Nimelt just olin tulnud neile nagu külla ja siis ise kihutasin minema, minema kellegiga kohtuma, kellest mul polnud aimugi, kes võis olla täielik segane ning ebameeldiv. Aga kuna ma olin lubanud varem temaga kohtuda, teadmata minu uutest võõrustajatest, teadmata minu kellaajast ja muudest detailidest, mis antud olukorras tähtsat rolli mängisid. Ehk, ma olin 25ndal korrusel, superkauni vaatega kogu Mumbai Thane eeslinnale ning mul olid kõrval noored, kes suhtlesid minuga väga heas inglise keeles, olid väga avatud juba esimesest silmapilgust ning loomulikult neiuga tekkis meil klapp(vähemalt minul temaga) juba sekundist, kui ma teda nägin. Ta polnud mingi modell, kuid ta oli ilus India neiu, kes ei kartnud ennast kohalike riiete alla mässida ning oma ilu vaid oma abikaasaga jagada. Ilu peaks ju maailmaga jagama ning muutma meie vahest koleda maailma armastusega ilusaks tehtud paigaks.
Mulle näidati mu ERALDI tuba kätte, mis Indias vaid rikaste inimeste kodudes võimalik on ning paluti või suunati “fresh yourself up” vannituppa. Ma kasutasin koha võimalust nagu alati Indias, dussi all käia ning tunne oli meeletu, vaade kaugustesse, tuul on soe ning paitab mu veel veidi märga nägu. Tunne oli jumalik
Seepeale saabus piikspiiks ja ma olin juba mitmendat korda jälle sõnumi saanud oma baari mineku osas kohaliku Mumbailasega. Mõtlesin, et ohh kui lahe, lähme ostame natuke süüa, võtame mõned õlled ja saan kohaliku Mumbai Bollywoodi filmitööstuses töötava filmitegijaga juttu teha ning vastava maailmaga pisut tuttavaks saada.... See oli minu väike salaidee just antud inimesega kohtumiseks... Seepärast ka nii suur vajadus lahkuda sealt juba mõne minutiga koduseks saanud korterist.
Pärast esimest jutuajamist suures toas, olin ma tõesti õnnelik, et juba homseks ühe põneva ettevõtmise kokku leppisime ning nad olid ka suures vaimustuses minule linna tuuri tegema. Nendega tekkis kohe selline väga mugav side ning juba saime mõne põneva teema üle arutatud esimese poole tunniga. Hämmastav, sest üldjuhul on suhtlus väga minu-keskne, mitte et mulle meeldiks rääkida niipalju endast, vaid pigem kõikidele kohalikele meeldib minust kuulda...
Ja jälle saabus uus sms: KUS SA OLED, MILLAL TULED, LOODAN ET TULED, MUL PLAAN B PUUDUB. ohh jah.. Ma juba natuke lootsin... Sest need kaks noort tundusid niivõrd lahedad olevat, et täitsa oleks temaga järgmisel õhtul v päeval välja läinud.
Siis tuli veel minu sõber, kõrgekohalisest riigiametnikust isa, koju ning saime temagagi natuke põgusalt suhelda ning kui ta kuulis, et ma täna lähen välja ega jäägi koju, oli ta pisut kurb, mida ta eriti välja näidanud, pigem soovitas mulle bussi, mis mind viiks kohtumispaika. Ja vabandasin seal korduvalt ning neiu absoluutselt kõik mu vabandused kohe maha niiöelda nullis. Ehk ta oli nii armas ja soovis, et ma antud olukorras ennast halvasti ei tunneks ja seda tegi ta väga siiralt, mis mulle siiani naeratuse näole toob. Ta meeldis mulle ainaainaaina enam, ta oli väga hea tüdruk.
Olingi ma juba bussil, kuhu mind noored oma autoga ära pidid tooma, sest Indias pole miski lähedal, kõik on suurtes kaugustes, samuti ka koht, kus ma pidin oma filmitöösturiga kohtuma. Ma olin elevil, sest kui ma kirja saatsin, et ma Mumbaisse tulen ja soovisin tema juures ööbida, siis ma lugesin tema kohta kirjutatud tagasisidet, mis oli väga meeldiv ning ta tundus üldse põnev inimene olevat.
Bussiga sõita mulle alati meeldib ning ka seekord oli mõnus sellega reisida, sain oma väga mõnusat muusikat kuulata ning mõtiskleda ja elevus oli järjekordselt väga kõrgel. Aeg läks kiiresti ning bussid nagu Indiale kohaselt on tohutult kiired, tuiskavad kõikidest teistest kiirete pööretega mööda, jõudsin ma kohale. Väheke ootamist kohalikus bussijaamas ning ta jõudiski juba kohale.
Esimene pilk peale pandud - ta oli imelühike. Nagu mingi 1.60 või midagi sellist ja mul oli tema kõrval natuke kahtlane olla, päriselt nagu, kuna ta oli 30ndates mees, mitte laps, siis antud asi tundus kohe naljakas. Muahahah... Ma naersin südamega vaikselt.... Ja kuna mul oli burgerist ja friikatest ning väikestest snäkkidest siiski kõht tühi, olen ju nii pikk latt, et pean palju sööma. haha.. Siis me võtsime ette väikese restorani külastuse, kus lasin temal kohe tellida midagi, valida, sest mina ju ei tea, mis on hea, või vähemalt uutes linnades ja restoranides küll mitte. Samas oli sisimas ju pisike tunne ka, et raha vähe ning kuna neile meeldib kõik välja teha, et las valib ja siis pärast ka maksab. Mida aga ei juhtunud. Kuigi söögivalik oli vägaaa hea ning ma sõin enamus söögist, pidin ka vastavad kulutused kandma. Jutukäigus sain ka teada, et ta pole siiski mingi tähtis tegelane filmitööstuses ja ta on selline vabakutseline, et läheb sinna, kus võimalus ja siis ma mõtlesin, et ohh jah, rikkaid püüda mul siiski ei õnnestugi. :(
Ehk ma tundsin siin vesteldes, et ma pidin olema see aktiivne pool, kes küsimusi esitab ning esimestel minutitel ma polnud harjunud, kui pärast 5 kuud reisimist iga päev kümnetele ja sadadele küsimustele, sh väga isiklikele, vastama pead. Nüüd oli minu kord saabunud, kord alustada teemasid ning näidata huvi vastasistuja vastu.
Pärast kui arve ta tellis, siis ta nagu ei kavatsenudki seda arvet maksta, polnud see midagi suurt niikuinii. Mõtlesin, et mina olin see, kes soovis temaga kohtuda, aga samas tema soovis minuga vist nagu rohkem kohtuda, ei teagi nüüd kohe. Mul polnud arve peal raha ning viimane raha oli väga limiteeritud, oli mul ju 2500RSi, ehk ca 33eurot 8 päeva peale, kõik söögid-joogid ja vahel ka muud kulutused teha. Seega ma maksin arve hea meelega ära, kuid kui tema seepeale tahtis oma osa maksta, siis ütlesin ma kavalalt, et las see jääda(tema osa siis) ning ostku mulle parem üke õlle baaris. Tavaliselt pole ma kunagi niivõrd raha maias, aga oma viimast söögiraha nüüd päris õlle peale ka ei kulutaks või mis ning tema idee oli baari minna, seega tundsin ennast küllalt mugavalt.
Läksimegi rongiga kuskile ja seepeale võtsime rongijaamast kolmerattalise motika ning kihutasime läbi pooltühja Mumbai eeslinna baari poole. Kuna kõik peod suletakse kella 1.30st Mumbais, siis suundusime kohe klubisse, kell oli juba 23. Tuli välja, et see klubi, polegi päris klubi, vaid üks rändav pidu Mumbai gay meestele. Ehk minu host oli ka homo ning kuna mul on Eestis ka mitmeid gay sõpru ning mulle tunduvad nad avatumad ja huvitavad inimesed, siis polnud mul temaga kohtumise vastu midagi. Samas kui me klubisse läksime, siis ma tundsin ennast veidike ebameeldivat, Eestis olen harjunud, et mind küll vaadakse, aga see pilk pole selline tülgastav nagu siin tunda sain mõnel korral. Teatavasti, mulle meeldib pigem tähelepanu ja seega mind pilgud ei häiri, kuid seal see polnud päris nii. Ning kuna Indias naised on vähem aktiivsed sotsiaalselt, siis klubis ühtegi naist ei kohanudki, vaid kaks väga sõbralikku transvestiiti. Tegigi minu sõber mulle õlled välja ning jõime ning vestlesime veidike, varsti võtsin juba osad tantsuliigutused sisse, kuid kordagi ei tekkinud sellist tunnet, nagu Eestis klubis tantsides, et lihtsalt elan ennast välja. Tundsin ennast ebameeldivalt, mitte selle seltskonna poolt, kes pärast esimest pilku polnud üldse indialikult pealesuruvad ega agressiivsed, vaid just selle muusika pärast. Dj oli täielik amatöör, vahetas laule poole laulu pealt, ei suutnud jälgida tantsijaid, et mis neile sobib ja mis stiil peale läheb ning aina koperdas ja koperdas. Samas minu soovilugu : “I gotta feeling”, mängiti ette, kuid väga halva remixiga ja mingit vägevat õhtut siin ei tekkinudki. Kolm väikest õllet läksid kohe natuke tühja, sest kui ma joon alkoholi, siis pean ma ka tantsima või midagi muud põnevat tegema. Niisama raha raisata Suhtlesime kahe vahva välismaalasega ka, neid valgeid oli siin vähe, ning päris vaimukad teised veel. Minu majutaja üritas minuga pea lõpu poole veel kontaktis tantsida, aga EI oli minu vastus selge. Mõtlesin, et uurin temalt ehk tuleb mõni järelpidu, kuid ei suutnud ta midagi organiseerida ning koju me siis pikalt tuktukiga sõitsimegi, tema pidevalt oma telefonis teistega jutustades neti teel. Sain aru kohe, et tal oli mingi lootus minu osas, kuid ei tema ega keegi teine mees mind kohe ei tõmba, mis ei tähenda, et ma nendega väga vabalt ja ülisõbralikult suhelda ei võiks.
Kodus jõin mina kohe vett ning pakuti ka Carlsbergi õlut, mis India õlle kõrval kvaliteetkraam tundub, seega veega vaheldumisi libistasin ka õlut. Vahepeal olime kuskilt poole tee pealt võtnud oma masina peale ka tema sõbra, kellega veel öösel enne und vestlesime kolmekesi ja natuke isegi lõbus oli.
Öö oli saabumas ning magamisaeg kätte jõudmas, meil oli ühine kaheinimese voodi jagada ning õnneks kandsid minu vihjed mitte mingisugusest “kontaktist” vilja ning ma tundsin ennast magades nagu omas voodis, üksinda ja sain parimat und nautida, nagu oleksin oma parimate sõprade kõrval.
Mõtlesin, et tegelikult ta ikka väga toetas mind, ostis kõik transpordipiletid, kui koos sõitsime, ostis mulle pileti klubisse, 3 õlut ja pakkus oma kodu väga lahkelt koos BF-ga. Ja tagasi mõeldes, ma ju reaalselt olin ise see, kes sööma soovis minna, tema olevat ju varem kodus krõbistanud... Ehk õppetund mulle, et ma liiga vara ei teeks suuri järeldusi, no oli see lihtsalt ...
Samas minu ettekujutus kõigest oli natuke teistsugune, ma lootsin midagi palju rohkemat, temalt lootsin midagi palju enamat. Et ta oleks minuga avatum, meelas olemise asemel aktiivne suhtleja. Aga ma ei kahetse õhtut ning samas ma ju nautisin seda ka, muusika-õlled-chill...
Hommikul pidin ju kohtuma oma sõpradega, nemadki magasid kaua, sest pärast kella 9st sõnumit nad alles kell 11 mulle vastasid. Ja pärast pisikest mitte niihead teed ja hommikusööki ajalehtede keskel, kütsin ma jälle bussidega tagasi antud kaugest Mumbai eeslinnast oma kodudesse eeslinna. Pärast minuteid ja minuteid seiklusi ja arusaamatusi bussist väljumise koha osas ning kuhu ma täpselt siis minema pean ja millise tuktukiga, olin ma õnnelikult kodu poole liikumas.
Jõudsimegi me üles korrusele ning ees ootas mõnus lõunsöök, mis mulle juba hommikuse sõnumiga teele pandi, ilmselgelt olin ma õnnelik ja ootusärevuses jällegi. Ehk Indias on mul pidevalt erinevad avastushetke ootusärevad tunded ning ma olen õnnelik, sest sel maal on mulle niipalju pakkuda.
Pärast sööki, kus ma ikka isale rääkisin Eestist ning .., läksin ma arvutisse. Mõtlesin, et kirjutan emmele veel viimased mõtted, et mis kaasa võtta, mida mitte, mis veel enne mulle kaasa osta jms, aga põhirõhk läks hoopis muudele asjadele seal kuti toas. Nimelt neiu oli kuti Padis, kutt oli läpakas ja mina suures arvutis, ehk kõik olid omas mullis, kuid meil käis pidevalt suhtlus. Me rääkisime Bollywoodist, superlauludest ja kõigest muust seal, vahest ma 10 min järjest neid kuulates, siis jälle natuke arvutis mõned asjad ära teha. Õpetasin ja abistasin veel kutil couchsurfingu profiili teha, sest see on lihtsalt parim võimalus reisida, leida endale kohalikke vägevaid sõpru ning kultuuri kõige paremini kogeda.
Ja mis minu lemmiktegevus kogu asja juures oli, oli see, et me kuulasime muusikat. Mina lasin neile “Hippo songi”, “Bob Marley”, “Chai.Chillum.Chapati” laule ning nemad mulle minu arvutist Bollywoodi parimaid palasid(need on lihtsalt võrratud, palju mõnusamad kui Ameerika poplood), rääkisime Mumbai ja selle ümbruse vaatamisväärsustest ja tundsime ennast hästi seal toas, nii mugav ja supermegalux vaatega...
Ma mõtlesin ja lihtsalt olin netis, oli pühapäev ning paljud olid just ennast Facebookis sisse seadnud, sain nii mõnegi vana sõbraga pikemalt vestelda...
Ja me pidime välja minema kell 5 esialgse plaani järgi, siis ma käisin välja, et Marine Drive´l päikeseloojangut vaadata ning esitasin oma esimese nõudmise, nad hakkasid kohe mõtlema ja arutama, et kui minu külalise soov selline on, et eks me siis nii ka teeme. Sedasi aga ei läinud, sest meil läks seal väga põnevalt toas, kui nad mulle kogu seda Mumbai kultuuri tutvustasid.
Ja siis järsku hakkas meil kiire ning isaga jõime veel ühe mõnusa chai ja olimegi juba väljas, haarasime autorikshaw ja panime ajama. Tee peal oli mul aga kvaliteetaeg, sest rääkisime kunstist, lugemisest, raamatutest ning kõigest väga intellektuaalsetest teemadest, mis mind paeluvad ning neiu läks kohe niivõrd elevile minuga vesteldes, mis mulle samuti tohutult meeldib. Ta kohe kiirgas meeletult mõnusat energiat endast välja, ma armastan seda, kui inimesed kiirgavad soojust, armastust ja positiivsust ning loomulikult ka tarkust. Suurepärane!
Rongis oli meil põhiteemadeks Mumbai kahest tragöödiast, mis linna vapustasid. Üks neist sarnane 9/11 teemale, kus neile tulid linna 20 terroristi, kes linna mitmeks päevaks laastasid. Põhisündmus kestis kolm päeva, kui pahad kutid hoidsid rikkaid häid inimesi Taj Hotellis kinni(pantvangis), arvatavasti India kõige kalleim hotell, just vanem osa, mis ehitati Briti impeeriumi ajal. Seda lugu rääkisid nad mulle ka meie linnatuuril, kus nad näitasid mulle täpselt, millises aknas inimesed palvekirju saatsid või ära uppusid. Reaalselt nüüd on mul see pikaks ajaks silme ees, midagi päripäris jubedat!
Ehk ma tundsin ennast nagu juba kodus, nad olid nii mõnusad vabad inimesed ja hoidsid mind ning harisid mind igas võtmes. :D Ma olen isegi üliõnnelik, et saan nendega taaskohtuda peatselt Mumbais, lihtsalt ülivägev...
Õhtuks jõudsime linna, nimelt sõitsime kaugelt eeslinnast ”õigesse Mumbaisse”, kus alustasime väikese jalutuskäiguga selles kaunis linnas, mis lihtsalt säras sel pühapäeva õhtul oma rahulikkusega, mõnus. Tundsin ennast imehästi seal jalutades, nägime kauneid briti stiilis maju-hooneid ning rääkisime kõigest huvitavast. Vahepeal oli neiu koju koeri välja viima läinud ja lubas meiega hiljem ühineda!!!
Käisime läbi suure kohalike moslemite pidustuse, mis oli ülipõnev jälgida. Sõber tegi mulle veel kaks suurepärast magustoitu välja ning ma olin nagu taevalikes mõnudes... TAHAN VEEL oli mu tollane mõte, nimelt see nendepärane puding, megaaa heaaaaaaaaaaaaaaaaaa.........
Pidustustel tegime veel noortest pilti ja jalutasime läbi erinevate tänavate täis muusikat nautlevaid inimesi ja lavasid esinejatega...
Jõudsime siis taksoga sõites järgmisele festivalile, ART festival, kus siis erinevad organisatsioonid tutvustasid oma kaupa ning müüsid neid, MEGA KALLI HINNA EEST. Ehk sain kohe aru, et see rikastele mõeldud ja neid rikkaid seal ka oli, tunnetasin, et nad pole nii ülbikud, kui Euroopas mõnel pool need rikkurid, äratõusnud või kuidas neid nimetame. Seal olid sellised armsad ja lahked suure rahakotiga inimesed ka. Käisime seal nagu messil ringi ning jäime jälgima vägevat tsirkuseetendust, kus üks noormees ronis köie otsas nii, et tal oli mega suur see ussikauss peas ning ta istus köie peale maha, lõpp lahe eksole, kõik täiega ahhetasid ja ohhetasid!!!
Saime hiljem oma neiuga kokku, nimelt ta siis ülikooli kaaslane mu sõbrale ning nad väga head sõbrad, parimad. Tegime igast nalja, vaatasime fotonäitust ja puhusime õhupalle täis, nautisime üksteise head seltskonda, olime õnnelikud noored...
Seejärel läksime Mumbai “kuulsatesse” kohtadesse nagu Leopoldi bar, mida kindlasti paljud teavad, kes midagigi teavad ning Taj hotell, India Gate ja Marine Drive. Minu kindel lemmik on Marine Drive, lihtsalt vapustavalt mõnusalt sobib sinna linna, meeletult kaunis, rahulik(oli vaid sel hetkel!) ja hea koht mõtlemiseks. Lained loksuvad Sulle vastu kive ning värske õhk paitab nägu, soe loomulikult, muahaha Eesti ilm, hehe! Tegelt lund igatsen küll pisut ja see õhk on nii värske... Okei, aitab...
Vahepeal käisime ka söömas - Liibanoni-Iraani restoranis, kus oli imehea toit, lihtsalt super hea, loomulikult humus koos pitaga ning veel üks hea roog, kus juust, spinatch ja mushrooms segamini, juustu vorm niiöelda. Mega hea koos suurepärase riisiga... Nii nämmi lihtsalt! Mõni asi siin lihtsalt igatseb tagasi...
Ja pärast Marine Drive´i me mõnusalt kodu poole liikusimegi ning kell 2 olime kodus, nii hea oli magama minna... Aga natuke imelik, sest Indias tavaliselt ikka varem magama... Siin kuidagi elu püsib päikesepaiste rütmis!
Armastan seda linna, kuidagi väga hea energiaga on, arvatavasti sest siin niivõrd palju inimesi koos elavad ning hindud on väga head inimesed ega taha halba. Nad teavad, et mis teistele teed, see Sulle tagasi tuleb!
Järgmisel päeval algas hommik väikeste hommikuhelvestega koos hea piimaga. Ja õnneks mul kõht täitsa harjunud, et piim mõjus väga hästi nagu jogurt ja kõik muugi... Natuke chillisime ja sõimegi juba lõunat, enne minekut - kolmekesi. Päris mõnus oli, jällegi, ainult, et ma olen selle kultuuri ja toiduga päris harjunud ning nende väga hot-chilly maitse mind enam ei tapa ja ma armastan seda, kogu India kööki selle eri maitsete pärast. Lihtsalt suurepärane!!!
Lõunal läksime jällegi välja koos kolmekesti ning kimasime kinno. Ohh jahh. See kino oli vapustav noo, me vaatasime India kuulsamate filmitegijate ja näitlejatega Bollywoodi kõige tasuvamat filmi, esimese kolme päevaga tegi mingid hull rekordid ära, miljoneid teenis, ehk põhimõtteliselt teenis tagasi raha, mille peale kulutati, AINULT 3 PÄEVAGAAAA.. Ulme! Aga Indias on kõik selline, ühest otsast teise... Film ise oli väga kaasahaarav, mulle väga meeldis ning oli ka paus, et natuke aru saada kõigest - kõik ju hindu keeles. Selgitati mulle siis. Sai WC-s käia ning uued snäkid osta, mille jaoks mul väga raha aga polnud. Sõin aga megahead juustupopkorni, jällegi väga maitsev.
Selles filmis oli ka suurepärased India tantsukohad koos megamõnusate lauludega...
Õhtul käisime veel ühes pubis ning pärast seda varem koju, sest õhtusöök Isaga ootas meid ees, väga põnev jällegi ja et nüüd juba kindel, et tema poeg tuleb Eestisse ja Euroopasse. Väga vinge, eksole! :D Kõiki ma ikka kutsun ka, sest nii head inimesed alati minu juurde oodatud. Headust peab jagama..
Ohh tahaks kõike teile siia kirja panna, aga rääkida on lihtsam, seega kui ma tagasi, siis kõigest, mis huvitab kindlasti räägin lähemalt. :D :D :D
Ja juba sellel öösel mu emme tuligi, mis tunne see oli, seda ei anna kirjeldada. Ma teadsin, et sellest midagi kerget ei tule, sest mina olen wannabe hippylik ja ei vaja niipalju mugavust ning võin väljas magada ja India kohalikke toite süüa ning lihtsalt elu nautida ja kõige üle õnnelik olla, aga mu emmel ikka teine taust ju! AGA, midagi kirjeldamatut oli näha teda lennujaamast väljumas, jooksin kohe teda kallistama... Vapustav!
No comments:
Post a Comment