Pärast mõnusat kinni-lahti-kinni-lahti 5h suures veokis, mis meenutas juba peaaegu meie Euroopa
teedel liiklevaid luksuslikke masinaid, jõudsime me külla. Küla see tõepoolest oli, sest kui ma oma
klapid avasin - oli täielik koit ning JUBA olid inimesed alustanud oma hommikuste treeningutega
kitsastel teedel, mis minu jaoks tundus nii eluohtlik. Päriselt ka, kükitada täpselt autoteel pole
normaalne, aga mediteerivat hindut ei tohi segada, seega isegi piibutada Indialikult ei tohi ning
tuleb vaikselt mööda kurvitada.
Igatahes parkisime auto ühe suurema tee äärde ära ning nad ütlesid mulle, et kas ma tulen kaasa,
ning olin just oma aju asunud mõttele suunama, kui juba selline tähtis küsimus. Või jätame Su siia
magama oli järgmine küsimus. Ma olin suht väsinud ja mõtlesin, et magan rahulikult seal veokis
segamata voodis, mis küll lühike, kuid mitte paljunõudvale kultuurihuvilisele, nii mulle meeldib
ennast nimetada, sobilik. Aga mul oli suurem vajadus vee järele, sest teadsin, et kui mul siin Indias
vett lähedal pole, siis ma võin isegi paanikasse sattuda, et ära suren vms.
Ja kõndisimegi juba läbi küla nende kodu poole, aga indialikult mulle midagi ei öeldud, et kuhu
minek, siin Indias tuleb ennast täielikult kohalike hoolde usaldada. Maailma sõbralikumad ja
heatahtlikumad inimesed, seega karta pole tarvis. Jäta see Eestis olemise jaoks!
Külla olime jõudnud täpselt enne päikesetõusu ning inimesed keetsid väljas mõnusalt teed, suurtel
mustadel pottidel otse väikse lõkke peal. Aromaatne jalutuskäik oli, pealegi supervägeva kogemuse
algus. Armas oli inimesi tervitada, sest kõik kas lehvitasid või naeratasid mulle, kuigi et ma ülisuper
väsinud olin. Läksime läbi majade ja läbi lehmakasvatajate lauda ning üsna virgastava jalutuskäik
oli varahommiku jaoks. Ja siis me armsas kodus olimegi...
Minu sõbra naine tuli mind kohe tervitama ning ta oli väga armas India naine, selline ilu, mida
peakski varjama. Nagu alati, siis naised kannavad kõvasti ehteid, et kas enda positsiooni näidata
või siis oma seotust kellegagi. Kuid siis tuli välja nende tütar, kes oli küll noor, kuid samas väga
kauni välimusega, selline puhas ja kaunite silmadega. Indias on silmadel tohutu tähendus ja sinna
suunatakse tohutu ilu, ka kõige väiksematel lastel on silmad värvitud, mis tundub pisut veider, aga
nii see ilu naiselt naisele kandub...
Pandi mind kohe magama nende väikse maja esimesse tuppa, niiöelda suur tuba siis ilmselt
nimetatakse, aga arvan, et see oli ka vanemate magamistuba. Armas kodu neil! Mulle meeldis...
Ärkasin ma ülesse ning see oli vist mitte minu isevirgumine, vaid hoopis tellitud äratus, sest käes
oli söögiaeg. Ohh kuidas ma seda isegi unes nägin, kindlasti! Sõime ja rääkisime Eestist ja minu
reisist nagu ikka, mulle aga pandi juurde süüa ja see oli hea, tundsin, et nad tõesti hoolivad Sinust,
sest nagu teada armastus käib kõhu kaudu! Ja ma neid armastama ka hakkasin!!!
Pärast sööki sain natuke leiba luusse lasta, raamatut lugeda ja häid ideid üles kirjutada, kui juba
oligi aeg minna maad avastama, ehk meie rekka teine ametlik juht oli siis antud külas ka väga tegija
tüüp(sh motikajuht), minust pisut vanem kutt, keda paljud tundsid ja teadsid. Mulle lubati seega
ühte vägevat tuuri külas, et “põhiliste vaatamisväärsustega tutvuda”. Noh jah, kui teil mulle midagi
näidata on, siis aga palun ning juba oligi väike kõnemaneez - “Come” ning polnud mul enam
valikut, tuli teele asuda.
Hüppasin ma motika peale, kus minu ja juhi vahele hüppas veel mu sõbra armas väike poja, kes
oli selline seltsiv, vaimukas ja hästi sõbralik ning tohutult tore, igatahes. Ja me kimasimegi oma
kodu juurest minema, alguses oli natuke küsimus, et kas ma ikka mahun sinna peale, aga Indias ju
tavaline, et kolm inimest, tavaliselt mehed, istuvad siis rõõmsalt motikale. Kimasime ja lehvitasin
ma kõigile, sest meie juhike oli sihukeee jututara, et igale möödujale ning Indialikult on neid
inimesi IGAL POOL alati hästi palju, ja pidi kõigile mainima, et mina olen see ja teine ning tulen
sealt kolmandast ja neljandast kohast. Enamasti tulin ma Austraaliast, sest see oli sarnane nimi meie
estoniaga ning kes ikka viitsib kõigile mitu minutit küsimustele vastata, et kus see estonia asub,
ehk siis australia oma kriketitiimi pärast on kõigile hindudele tuttav. See oli parim variant minu
eksponeerijatele.
Käisime jõime väikse tee, nagu ikka Indias, ChaiChaiChai kogu aeg...
Pärast lendasime motikaga juba minu lemmikossa sellel ekskursioonil, nimelt viinamarjaistandusse.
Teadsin, et need siin kasvavad, aga ei osanud arvatagi, et need siin praegu JUBA valmis on, ei
väga mõelnudki nende proovimisele ja enne kui teelt alla farmi keerasime oli mul selline vastik ja
ebameeldiv tunne jälle kaelas, et mida me nüüd teeme, ehk siis väga kontrollifriikidel inimestel on
selline tunne pidevalt, kui keegi teine tahab juhtida. Aga ma ei lasknud enda tundeil väljenduda,
kui ma sain sõnumi, et me peatume siin ja täpselt 10m pärast on viinamarjad mind ootamas. Vähe
mul ei olnud siis õnnejoovastust ning asusin siis kohe tööle, muudkui sõin ja sõin. Tegin veel paar
fotojäädvustust ka ning nad juba viitasid, et on aeg minema hakata. Ma mõtlesin, et väldin seda
kutset ning jalutasin vaikselt, lausa hiilisin, edasi sissepoole. Ja juba nägin neid lahkumas ja teadsin,
et päris kauaks siia jääda ei saagi ning siis jalutasin sammsamm; ampsamps haaval tagasi motika
poole, kogu aeg silm viinamarjadel ja käsi käimas, nagu oleks kaua söömata olnud. No igapäev
päris värskeid ning MÜRKIDETA viinamarju ei saa just.
Seal käidud, läksime edasi tubakakioskipoe juurde, kus noorhärra endale mingit kahtlast tubakat
võttis, mina lubasin, et seda ei proovi, aga minu lubadused iseendale kuidagi vajuvad kokku ning
hiljem Mumbais ma seda vist(sest ise ju ei tellinud!) tegin. Ja poe ees ka, kogu küla kuidagi vajus
mulle peale, ehk nad tahtsid kohe minu kõrval olla ja suhelda, aga õnneks-kahjuks nad inglise keelt
ei osanud ning kogu aeg kõlas nali(vähemalt mulle tundus naljakas), et :”Only English”. Ehk nagu
muud ma ei oskakski rääkida, vaid inglise keel, kuid neil põhiidee selles, et kas ma äkki olen üks
neist vägevatest valgetest, kes nende kohalikke või hindi keelt oskab. No ma olen käinud vähemalt
6 erinevas osariigis, kus olen kokku puutunud umbes 9 kohaliku keele ning lisaks veel hindi. Millist
ma siis õppima peaksin, kui riigikeelt ka igaüks ei räägi?
Nägin vahepeal ka väga põnevat telliskivimaardlat, kus siis toodetakse meile tuttavaid telliskive.
Väga põnev naturaalne viis nende valmistamiseks, tõesti. Alguses teevad savist vormi valmis ja siis
panevad vaikselt kuuma tule juurde, et ära tahkuksid...
Natuke tiirutasime veel ringi ja oligi ekskursioon läbi ning jõudsime koju, mõtlesin nüüd vaid
söögile, et saaks süüa, aga see tunne läks mööda, et kõht tühi on, sest suhtlesin ma lastega,
kellega oli kokkuvõttes niivõrd lõbus ja ma väga hakkasin neid armastama. Nad olid siirad ning
heatahtlikud ja väga armsalt aitasid mind alati, kui ma tahtsin. Me mängisime koos arvutit ligi
3h, ma erinevaid arvuti kaardimänge, sest arvuti alles 3.a. vanune ning ühte ralli demot samuti.
Õpetasin neile, kuidas nooltega ralliautot juhtida ning joonistasin neile paintis ühe armsa pildi, kus
mingi maja, päike, kuu ja minu perekonnaliikmete nimed kirjas. Neile väga meeldis minuga koos
olla ja mina tundsin sama kui isegi mitte rohkem. Aeg muudkui läks ja ma vahepeal lugesin jälle,
kirjutasin ja tukkusin, õhtu tuli väga kiiresti kätte...
Läksime siis motikamehega kuskile, millest mul polnud aimugi, ehk jälle kutsuti mind ja tuli minna.
Nimelt olime ühe valimisjaama kõrval ja suhtlesime erinevate inimestega, tore oli osade kohalikega
juttu teha, kuigi väsitav, sest kõigile pead sama asju kogu aeg korrutama, alustama muidugi oma
päritolumaaga ja õigesti vastates pidin ka selle kohta täpsemalt aru andma, et ikka Põhja-Euroopas
ning mitu korda rõhutama, et ikka Estonia, mitte Australia või mingi muu sarnase nimega riik,
Soome lähedal jnejnejne...
AGA siis tuli mingi lahe kutt oma sõpradega ja ma istusin maas ning ta karjus mulle, et ma püsti
tõuseks. Ma mõtlesin, et väldin seda, las mõtleb veel enne kui niimoodi suhtub minusse ega
vastanud nende teistele küsimustele ka. Mitmeid kordi mulle ütlesid, et tõuse püsti, vastasin
ma lõpuks, et ISTU MAHA! Ja siis nad seda pärast suurt naerupahvakat tegid ka
Ja kui ma juba hakkasin näljast ära keerama, siis ma ütlesin oma motikamehele, et on aeg minna
poodi ja mingit snäkki osta. Ilmselgelt soovisin ma midagi suuremat, kui ei pakutud ning mind juba
nii hästi vastu võetud, et ei hakka nõudma ka, saan ise ka hakkama, igal pool saanud ju.
Kuid kui ma süüa väga tahtsin, siis tuligi minu sõber oma naisega kuskilt sõprade juurest koju
ning just kui olin motika selga hüppamas, ta meie ette oma auto ka parkis. Rääkisime siis natuke
veel kodus juttu ning ta jällegi võttis mu enda teadmata kuskile kaasa. Ma juba tõesti harjunud
sellega, eks ma pean siis minema, kui kutsutakse, ju peab siis nii juhtuma. Tegelikult ma soovisingi
ju, et ma ise ei peaks kõike mõtlema, vaid keegi teeks mul selle töö ära ja minu tööks oleks vaid
nautimine, ma ju sisimas vaikselt lootsin, nüüd siis tehtud sellega saingi.
Kogu aeg käisid külas ringi suured dziibid vägevate valjuhäälditega, et ühe või teise partei
propagandat teha ning inimesi valima kutsuda, loomulikult nende poolt hääletama. Ehk neil juba
valimised õhtul algasid ning ikka võis igast reklaami kõva häälega pasundada, neil ilmselgelt ei
muretseta liiga palju, kas K-kohukesed on tänavatel või kelle pilt valimisplatvormi juures asuva
posti küljes on. Neil siin inimesed mõtlevad ning teavad juba kelle poolt hääletada ega põe oma
valimismõjutuste pärast liialt.
Järgmise päeva hommikut alustasime vägeva pildistamistuuriga, kus läksime küla peale jalutama
ja mis mu silm kohe haaras “huvitavana”, selle ma fookusesse ka võtsin. Küll aga soovisid noored
seltsilised ka palju nõuandeid anda ning tuligi välja väga naljakas kooslus, kus me koos pildistamist
tegime.
Lihtsalt astusime sisse ja ma näitasin, et kas võin pilti teha - loomulikult sain noogutusena vastuse.
Nii vahva oli neist armsatest koolijütsidest pilti teha, nad olid natuke shokeeritud, kuid teisalt väga
õnnelikud, et neist huvi tunnen. Näitasin neile ka oma kaamerast pilti ja nad kohe väga äksi täis
läksid, ise veel alles algkoolis, aga nii julgeks kohe. Tore! Liikusin siis koolimajas klassist klassi ja
sain poistekooliosas mitmeid vahvaid grupipilte tehtud. Usun, et minust saaks väga hea fotograaf,
keda kõik kuulaksid ja kui ma ise ka peale läheksin, siis oleks firmal suur tuluallikas, minuga
pilti ostetaks kohe suurtes kogustes. Aga pole ma ju raha peal väljas, seega olin nõus ka tasuta
poseerima, koos õpetajatega muidugi ning mina veel pealekauba toolil istudes. Nagu oleks mõni
suur koostööpartner või minister kohale jõudnud...
Tervele kahele koolile tiir peale teha täitsa ära mind väsitas, kuid noored teelised hoidsid mu
naeratus kogu aeg üleval, ise täiega ringi hüpates ja särades. Olid nad ikkagi ju “minu” sõbrad ja
valge inimese sõber olla on au asi.
Läksime tagasi oma armsasse majakesse ning võtsime ette lõunasöögi, kus ma noortega mõnusalt
parimaid toidupalasid sisse ajasime, ikka näppudega ja rätsepistes(mis mu põlvedel parim variant
pole!) ja ma nautisin igat hetke. Olid ju kodused toidud minu India menüüst veel puudu olnud ja
nüüd sai ka see täidetud.
Mängisime veel natuke, rääkisime ja tundsime ennast hästi, nende noortega oli mul kohe tõsiselt
hea koosolemine...
Ja käisin ma nüüd välja, et ma kihutan edasi hääletama, oleks ju aeg lahkuda, enne kui päris
siiajäämise tahtmine peale tuleb. Seepeale helistati kiiruga isale, et ta mind ära ei lubaks ning
saaksin olla noortega veel natuke kauem koos, aga minu kindel soov hääletada oli lõplik. Viis mind
noorem rekajuht järgmisse suuremas linna ära ning lahkumine oli tõeliselt kurb... Sõitsime mööda
kõikidest neist armsaks saanud kohtadest, mööda viinamarjaistandustest ning telliskivimaardlatest.
Ja viimased lahkumissõnad tulid ka niivõrd raskelt, poja oli ju meie vahel motikaseljas olnud ning
rekajuht juba nii sõbraks saanud. Aga teadsin, et oli õige aeg edasiliikumiseks...
AGA, kohtusin oma s6braga ning tema teiste s6pradega kylast hiljem j2rgmises linnas ning seal oli kyll mega kurb kohtumine, sest need lapsed t2iega olid kurvad, et minuga enam olla ei saanud ning mina kurb, et nendega enam polnud. Samas ytlesin ma endale, et ma t6esti l2hen neile kylla sinna mingi aeg, kui aeg 6ige on!
No comments:
Post a Comment